Maailmalõpust

Esimesel proovipäeval arutlesid lavastaja ja näitlejad lisaks muule ka maailmalõpu teemadel. Lavastaja esitatud küsimustele püüdsime oma vastused anda ka meie.

Mis siis saab, kui maailm lõppeb?

Kätriin: Siis ma loodan, et kõik lõppeb silmapilkselt. Ma ei tahaks kannatusi ja valu lähedaste pärast – see oleks valusam kui füüsiline haigetsaamine. Pere heaolu on kõige tähtsam. Kui neist kellegagi peaks midagi juhtuma, siis see juba ongi minu jaoks maailmalõpp.

Liina: Siis ta lihtsalt lõppeb. Nõustun Kätriiniga selles osas, et lõpp võiks siis tulla kõigile samaaegselt.

Kuidas võib meie maailm lõppeda?

Kätriin: Kui inimesed niiviisi edasi elavad, loodusele mõtlemata, siis on vast kõige tõenäolisem looduskatastroof?! Või siis tuumapomm. Loodetavasti ei tule kumbagi ja meie maailmale ei tule nii pea otsa.

Liina: Usun samuti, et kõige tõenäolisemalt mõne looduskatastroofi tõttu.

Kas oled mõelnud maailmalõpu peale?

Kätriin: Olen ennast siis leidnud selle teema peale mõtlemas, kui järjekordselt ennustatakse maailmalõppu. Tavaliselt mind ei ole need kuupäevad hirmutanud, kuid 21. detsembril 2012. aastal, päeval, mil pidi maiade kalendri järgi maailmalõpp saabuma, (ja päeval, mil sain 18) olin küll veidi hirmul. Soovisin selle päeva koos perega veeta. Hiljem sain aru, et iga päev võib olla viimane päev selles elus, seega ei tohiks selliste muredega oma pead vaevata.

Liina: Aeg-ajalt meedia ikka teatab meile, et keegi ennustab järjekordset maailmalõppu või et midagi võib taevast alla sadada, aga enamasti ei pööra ma sellistele teadaannetele erilist tähelepanu.

Suurem „hirm” maailma lõppemise ees oli viimati 2012. aastal, mil maiade kalendris lõppes üks pikem periood. Siin-seal peeti maailmalõpupidusid ja osteti kokku hunnikutes toiduvarusid. Aga oh imet, „päev, mil maailm lõppeb” sai läbi ja inimesed said tavapärast elu edasi elada.

Olen alati mõelnud, et kui tuleb maailmalõpp, siis las ta tuleb. Nagunii ei saa ma selle vastu midagi teha. Absoluutselt iga hetk võib minuga midagi juhtuda või mulle midagi pähe kukkuda. Kui ma pidevas hirmus nendele asjadele kogu aeg mõtleks, lõpetaks ma ilmselt hullusärgis.

Millisest ühiskonnast põgeneksid?

Kätriin: Sellisest ühiskonnast, kus oleksin ainult mina. Kui tõsisemalt mõelda, siis mulle ei meeldiks elada ühiskonnas, kus pole sõnavabadust ja inimõigusi. Igal inimesel peaks olema õigus avalda oma arvamust. Kindlasti põgeneksin ka ühiskonnast, mis on n-ö linnastunud. Kui ei oleks enam armsaid rohelisi maakohakesi, siis ei tahaks ma selles maailmas elada.

Liina: Põgeneksin ühiskonnast, kus mul poleks sõnaõigust. Ühiskonnast, kus ma peaks olema mehe või riigi hüpiknukk. Ühiskonnast, kus naise ainsad ülesanded on mehe sõna kuulamine, kodu korras hoidmine ja järglaste ilmale toomine.

Kui maailm oleks sinu kujutlus…?

Kätriin: Maailm läbi minu silmade oleks täis rohelust. Inimesed ei üüriks suurtes majades väikeseid kortereid, vaid enamasti elaksid majades ja mitte ainult linnades ning nende ümbrustes. Maailmas ei oleks üksteisega sõdimist ega diskrimineerimist – inimesi ei lahterdataks „headeks” ja „halbadeks” ühiskonnaklasside ega nahavärvi järgi.

Liina: Minu „ideaalmaailmas” ei ole sõdasid, kuritegevust, nälga, rassismi ega mingil muul moel tagakiusamist. Kõik on võrdsed. Inimesed on tolerantsed ja sõbralikud. Puuduvad kahepalgelised, valelikud ja kitsarinnalised inimesed. Kõik on õnnelikud ja naudivad elu ning lasevad seda ka teistel teha.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s