Kõike viimistletakse detailideni

On möödunud mitu nädalat sellest, mil viimati leidsin end Raadi lennukiangaarist. Siis toimusid mängupaigas esimesed proovid – nüüd aga juba viimased. Kõlab klišeena, kuid aeg on tõesti lennanud linnutiivul ja esietendus on lähemal kui kunagi varem.

Eelmises postituses lubasin kirjutada, mis põnevat Oru loenguõhtul veel juhtus. Nimelt samal ajal kui kirjandusteadlane rääkis ulmekirjandusest, tegi grimeerija Margit Lepla näitleja Birgit Landbergile grimmi. Sealne kuulajaskond pidi ootama rahulikult ning alles loengu lõppedes nägid kõik grimmikunstniku vapustavat tööd. Millised näevad näitlejad välja lavastuses, on siiski vestlusõhtust erinev. Seda aga tule vaata juba oma silmaga.

This slideshow requires JavaScript.

Nüüd aga tagasi proovidesse.

28. juunil kell 11.00, mil proov pidi algama, olid nornid juba kostüümides. Meeskond töötas kui usin sipelgapere ning paigaldas valgustust, helipult oli aga juba omal kohal. Näitlejad Jaanika, Birgit ja Kaija istusid igaüks oma nurgas ja kordasid veel teksti. Kaarel aitas aga rekvisiite paigutada.

Enne proove annab lavastaja nornide tegelaskuju kehastavatele näitlejatele, Fatmele, Liinale ja Laurale, veel viimaseid näpunäiteid ja lisab, et väga oluline on dünaamiline liikumine. Juhanson on väga mitmekülgne lavastaja – kontrollib samaaegselt nii valgust, heli kui ka näitlejatööd. Trupp on meeldiv ja ühtne.

Lavastuses kasutatakse väga palju dekoratsioone ja rekvisiite (autod, autokummid ja n-ö relvad). Põnevust pakub ka led-valgus, mida kasutatakse väga palju.

Arutatakse läbi veel viimased detailid, harjutatakse liikumist ning mänguplats koristatakse tarbetutest esemetest. Kuna lavastuses on palju füüsilist liikumist (jooksmine, ronimine jne) ja tegevuspaik on suur, paigaldatakse näitlejatele ka mikrofonid. Küsitakse veel viimased küsimused ning esimese vaatuse läbimäng võib alata.

Omapärases lavastuses kasutatakse palju heliefekte ja valgusmängu. Seetõttu tuli vahepeal teha proovi väikeseid pause, et läbi rääkida, millal heli ja valgust tuleb muuta.

Kuna mängiti läbi terve esimene vaatus ja kõike viimistleti detailideni, siis proov kestis kuni hiliste õhtutundideni.

Sissejuhatav loeng oli ULME!

Kahel eelneval nädalal toimus lavastuse “Nornide mängud” sissejuhatav loengusari. Kokku toimus neli vestlusõhtut teemadel: “Mis on mäng?”, “Mäng ja tehnoloogia”, “Mäng ja ulmekirjandus” ja “Mäng ja müüt”. Loengusarja lõpetas töötuba Raadi lennukiangaaris, kus lavastaja ja trupp näitasid, kuidas sünnib lavastuse stsenaarium.

org

14. juunil toimus loengusarja kolmas üritus, kus külalisena esines Andrus Org. Org on kirjandusteadlane, kes loeb ka Tartu Ülikoolis. Mees on suur kirjandushuviline, eriti huvitub aga ulmekirjandusest – juba ülikooli ajal uuris ta seda žanri ja tegi koolitöö teemal “Eesti ulmekirjandus”.

Kirjandusteadlane jagas kuulajatele lehed, kus ulmekirjandus on kolmeks alaliigiks jaotatud – fantaasiakirjandus, õuduskirjandus ja teaduslik-fantastiline kirjandus. Kõigi nende kolme žanri kohta võib öelda “ulme”.

This slideshow requires JavaScript.

Vaadates nimekirja tekkis kuulajatel küsimus, mis on hurraaulme. Org seletas, et see on sotsialistlikus stiilis ulmekirjandus, milles vallutatakse kosmost või maailma hurraa saatel ehk optimistlikult, paatoslikult.

Eestis on eriti populaarsed õudus- ja fantaasiakirjandus, näiteks õudusjutud või lood paralleelmaailmast. Ulmekirjanduses on tihti žanrid üksteisega põimunud. Eesti üks kuulsamaid ja populaarsemaid ulmekirjanikke on Indrek Hargla, kes kirjutab oma ulmeteosed koomilises võtmes. Veel näiteid: Rein Sepp “Viimne üksiklane” ja Boris Kabur “Kosmose rannavetes”.

20. sajand on ulmekirjandusse kaasa toonud rohkesti düstoopia teemaatikat. Tänu tehnika arengule on järjest menukamaks kujunenud katastroofil põhinevad teosed. Noorte düstoopiat on kujutatud näiteks nii filmi kui raamatuna väga populaarseks osutunud “Näljamängudes”. Musta Kasti suvelavastuses toimub tegevus samuti düstoopias.

mustkast-ulmekirjandus-15.JPG

Andrus Orgu oli põnev kuulata. Lisaks huvitavale jutule oli tal ka kaasas erinevaid raamatuid. Kuulajate seas oli palju loengust huvitatud teatri- ja kirjandushuvilisi, kes julgesid mehele esitada arutelu pakkunud küsimusi. Küsiti ka Orgu jaoks kõige kardetum küsimus: “Milline on Teie enda lemmik ulmekirjanduse teos?”. Mees naeris ja mõtles pikalt, ent lõpuks jäi vastuse võlgu. Küll aga nimetas ta ühe lemmikautorina Hargla.

org, parem.JPG

Lennukiangaariga tutvumine

Tänaseks on lavastusmeeskonna jaoks kolm proovinädalat edukalt seljataga. Proovide vahele mahtus ka vahenädal, mis näitlejate jaoks tähendas väikest puhkust suvelavastuse proovidest ja lavastajale järgmiseks prooviperioodiks teksti kirjutamist.

Lähme aga veidi ajas tagasi, teise proovinädalasse, mis oli täis improvisatsiooni, etüüde ja liikumisharjutusi. Nädal kulmineerus esimese prooviga Raadi lennukiangaaris.

Nädala esimesed päevad algasid taas aruteludega. Et ajud päris kärssama ei läheks, tehti ka erinevaid füüsilisi harjutusi ja mänge, mis olid noortele teatrikoolist tuttavad. Põnev oli näha, kuidas näitlejad kõigega kaasa lähevad, kui hästi nad oma keha kontrollivad ja teistega arvestavad. Pärast harjutuste tegemist ja nii-öelda eelsoojendust said mustkastlased näidata oma improvisatsioonioskust. Ilma etteantud tekstita ja suuremate juhtnöörideta tehti korduvalt läbi lavastuse esimest stseeni. Etüüdid olid tihti väga koomilised, mistõttu oli nalja ja naeru palju. Imetlusväärne oli see, kuidas näitlejad oskasid nii vähese informatsiooniga luua väga tervikliku pildi stseenist.

Sama nädala neljapäeval toimus aga esimene proov Raadil, mis kujunes põhiliselt hoonega tutvumiseks. Alustuseks mängiti näiteks ukakat. Seda mitte sellepärast, et näitlejatel oleks hirmus igav olnud, vaid ikka seetõttu, et hoomata angaari suurust ja leida üles väiksemadki nurgakesed, peidupaigad, mida hoone endas varjab.

Et angaar on väga suur, on oluline, et seitse näitlejat suudaks ulatusliku ruumi ära täita. Ruumi suuruse tunnetamiseks tehti näiteks erinevaid jooksuharjutusi. Häälte kõla, kaja ja kuuldavust testiti aga erineva valjudusega lauldes ja rääkides. Samuti katsetati ära kõik helid, mida angaar pakub.

Pilte Raadilt:

Üksuse 12233377_887802991318727_282172822_n.jpg kuvamine

Üksuse 12248788_887803221318704_1562146593_n.jpg kuvamine

Üksuse 12244204_887803437985349_1384392979_n.jpg kuvamine

Maailmalõpust

Esimesel proovipäeval arutlesid lavastaja ja näitlejad lisaks muule ka maailmalõpu teemadel. Lavastaja esitatud küsimustele püüdsime oma vastused anda ka meie.

Mis siis saab, kui maailm lõppeb?

Kätriin: Siis ma loodan, et kõik lõppeb silmapilkselt. Ma ei tahaks kannatusi ja valu lähedaste pärast – see oleks valusam kui füüsiline haigetsaamine. Pere heaolu on kõige tähtsam. Kui neist kellegagi peaks midagi juhtuma, siis see juba ongi minu jaoks maailmalõpp.

Liina: Siis ta lihtsalt lõppeb. Nõustun Kätriiniga selles osas, et lõpp võiks siis tulla kõigile samaaegselt.

Kuidas võib meie maailm lõppeda?

Kätriin: Kui inimesed niiviisi edasi elavad, loodusele mõtlemata, siis on vast kõige tõenäolisem looduskatastroof?! Või siis tuumapomm. Loodetavasti ei tule kumbagi ja meie maailmale ei tule nii pea otsa.

Liina: Usun samuti, et kõige tõenäolisemalt mõne looduskatastroofi tõttu.

Kas oled mõelnud maailmalõpu peale?

Kätriin: Olen ennast siis leidnud selle teema peale mõtlemas, kui järjekordselt ennustatakse maailmalõppu. Tavaliselt mind ei ole need kuupäevad hirmutanud, kuid 21. detsembril 2012. aastal, päeval, mil pidi maiade kalendri järgi maailmalõpp saabuma, (ja päeval, mil sain 18) olin küll veidi hirmul. Soovisin selle päeva koos perega veeta. Hiljem sain aru, et iga päev võib olla viimane päev selles elus, seega ei tohiks selliste muredega oma pead vaevata.

Liina: Aeg-ajalt meedia ikka teatab meile, et keegi ennustab järjekordset maailmalõppu või et midagi võib taevast alla sadada, aga enamasti ei pööra ma sellistele teadaannetele erilist tähelepanu.

Suurem „hirm” maailma lõppemise ees oli viimati 2012. aastal, mil maiade kalendris lõppes üks pikem periood. Siin-seal peeti maailmalõpupidusid ja osteti kokku hunnikutes toiduvarusid. Aga oh imet, „päev, mil maailm lõppeb” sai läbi ja inimesed said tavapärast elu edasi elada.

Olen alati mõelnud, et kui tuleb maailmalõpp, siis las ta tuleb. Nagunii ei saa ma selle vastu midagi teha. Absoluutselt iga hetk võib minuga midagi juhtuda või mulle midagi pähe kukkuda. Kui ma pidevas hirmus nendele asjadele kogu aeg mõtleks, lõpetaks ma ilmselt hullusärgis.

Millisest ühiskonnast põgeneksid?

Kätriin: Sellisest ühiskonnast, kus oleksin ainult mina. Kui tõsisemalt mõelda, siis mulle ei meeldiks elada ühiskonnas, kus pole sõnavabadust ja inimõigusi. Igal inimesel peaks olema õigus avalda oma arvamust. Kindlasti põgeneksin ka ühiskonnast, mis on n-ö linnastunud. Kui ei oleks enam armsaid rohelisi maakohakesi, siis ei tahaks ma selles maailmas elada.

Liina: Põgeneksin ühiskonnast, kus mul poleks sõnaõigust. Ühiskonnast, kus ma peaks olema mehe või riigi hüpiknukk. Ühiskonnast, kus naise ainsad ülesanded on mehe sõna kuulamine, kodu korras hoidmine ja järglaste ilmale toomine.

Kui maailm oleks sinu kujutlus…?

Kätriin: Maailm läbi minu silmade oleks täis rohelust. Inimesed ei üüriks suurtes majades väikeseid kortereid, vaid enamasti elaksid majades ja mitte ainult linnades ning nende ümbrustes. Maailmas ei oleks üksteisega sõdimist ega diskrimineerimist – inimesi ei lahterdataks „headeks” ja „halbadeks” ühiskonnaklasside ega nahavärvi järgi.

Liina: Minu „ideaalmaailmas” ei ole sõdasid, kuritegevust, nälga, rassismi ega mingil muul moel tagakiusamist. Kõik on võrdsed. Inimesed on tolerantsed ja sõbralikud. Puuduvad kahepalgelised, valelikud ja kitsarinnalised inimesed. Kõik on õnnelikud ja naudivad elu ning lasevad seda ka teistel teha.

Hetki esimestest proovidest

Eelmisel teisipäeval oli esimene kohtumine trupiga. Enne proovi oli aukartus ja elevus, mis saama hakkab. Meie rõõmuks võeti meid kohe soojalt vastu. Tegime väikese tutvumisringi – igaüks rääkis lühidalt iseendast. See oli meie jaoks väga oluline, justkui murdepunkt, ei olnud enam autsaideri tunnet.

IMG_2783

Lavastaja Jaanika Juhanson (mustkastlaste jaoks hellitavalt JJ [džei-džei]) oli kaasa võtnud palju inspireerivat küberpunki tutvustavat materjali. Meil ei olnud varem küberpungist erilist ettekujutust, mistõttu oli see silmaringi laiendav. JJ jagas lugemiseks ulmeraamatuid nagu näiteks Ph.K.Dicki “Blade Runner: kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja E.St J.Mandeli “Jaam Üksteist”. Vaatasime erinevate filmide treilereid (“Tekken”,”The Book of Eli” jt). Et saada tegelaste välimusest ja nende maailmast aimu, näitas lavastaja meile galeriid küberpunkaritest ja düstoopiast. Samal ajal mängis taustaks lavastuses kasutatav muusika (loojaks lavastuse muusikaline kujundaja Gee jpt). See oli meie jaoks üsna uus maailm.

Toimusid pikad arutelud kaudselt lavastust puudutavatel teemadel. Lavastaja paiskas õhku erinevaid küsimusi ja jättis koduseid ülesandeid. Olime üllatunud, kui teadlikud ja laia silmaringiga on noored näitlejad. Arutelus kõlasid küsimused: “MIS SIIS SAAB…?”, “Kuidas võib meie maailm lõppeda?”, “Kas oled mõelnud maailmalõpu peale? Mida?”, “Millisest ühiskonnast põgeneksid?”, “Kui maailm oleks sinu kujutlus…?”.

IMG_2744

IMG_2757

Need küsimused panid ka meid mõtlema ja omavahel arutlema. Oma mõtteid neil teemadel jagame juba järgmises postituses.

Fotod: Reeli Lonks

Musta Kasti esimene suvelavastus

Tere, hea lugeja!

Kuumalt sirav päike ja inimeste tavalisest rõõmsamad ning jumekamad näolapid annavad märku peagi saabuvast suvest. Teatri- ja kultuurihuvilised teavad, et on taas aeg hakata pead murdma, millistele suvelavastustele pileteid soetada. Loodetavasti suudame selle blogiga Sinu otsustamise veidi kergemaks teha.

Eelmisel nädalal algas Mustas Kastis 3. juulil esietenduva ulmelise keskkonnateatri lavastuse “Nornide mängud” prooviperiood. Lavastuse tekst on kirjutatud lavastaja Jaanika Juhansoni poolt koostöös näitetrupiga. “Nornide mängudes” kohtub vanaskandinaavia eepos “Vanem Edda” küberpungiga. Ebaharilikuks teeb asja see, et lood minevikust on tõstetud tulevikku, simulatsioonide ja mängude maailma.

Et end juunikuus juba suvelavastuse lainele viia, toimuvad neljal korral mängu-teemalised tasuta loengud Genialistide Klubis, kuhu kõik huvilised väga oodatud on. Kõnelema tulevad Tarmo Jüristo, Sven Heiberg, Andrus Org ja Loone Ots.

Must Kast tahab olla avatud teater. Nende jaoks on olulised inimeselt inimesele (teatri)kohtumised, mistõttu toimuvad pärast iga etendust avatud arutelud lavastusega seotud teemadel.

Kõlab põnevalt? Saladuskatte all võime öelda, et põnevaks alles läheb.

Kes meie, küsid Sa? Selle blogi taga on teatriteaduse teise kursuse üliõpilased Liina Laanes ja Kätriin Jõesoo. Meile anti võimalus jälgida varjuna lavastusmeeskonna tegemisi ja lavastuse ettevalmistavat protsessi, et nähtut siis Sinuga, armas lugeja, jagada. Seda kõike meie, noorte teatrihuviliste, silme läbi ja isiklikust kogemusest lähtuvalt.

Siin blogis hakkab ilmuma pilguheit esietenduse-eelsetesse toimetamistesse, mis üldjuhul publikuni ei jõua.

Järgmisel korral piilume esimestesse proovidesse. Et sellest ja paljust muust mitte ilma jääda, hoia blogil silm peal!